Katsetame talikülvi!

Alustame sel kevadel tootmisaiaga 2. hooaega ning samuti on meil plaanis alustada suure toidusalu rajamisega. Esimesed skitseeringud on juba tehtud ning ka peagi oma koha leidvad puu- ja rohttaimede esindajad valitud. Nagu ka eelmisel nii ka sel aastal alustasin külviplaani koostamisega.

Olen ülimalt tänulik, et sattusin Stefani tootmisaia koolitusele, kus ta meile omaloodud tabelitesüsteemi tutvustas. Nüüd, kus taimed valitud ja nende plaanipärane korjeaeg teada, saan kergusega oma aiaplaanist välja lugeda kuna mida ette oleks vaja külvata ning kui palju. Erinevate juhuste kokkulangevusel on mu köögis avarad klaasseinad ning seetõttu sain eelmisel kevadel katsetada ettekasvatust oma köögist. Peaaegu läks hästi. Usun, et kui ikkagi mõned taimelambid ja ventilaator lisada, kasvaksid imeilusad ja tugevad taimed. Tegelikkuses venisid mul osad aga välja. Ning muidugi sain ka päris mitu õppetundi kuidas ja miks mitte teha.

Sel aastal proovin aga hoopis midagi muud. Tartu Linnaraamatukogu külastades jäi mulle silma äge seemnetevahetuse riiul ja seal kõrval terve riiul huvitavaid aianduse raamatuid. Võtsin osad endaga koju kaasa ning üheks neist oligi Katrin Uverskaja kogemusi kajastav „ Talikülv, Hobiaedniku eksperimendid”. Minu meelest sisaldab see kogu vajalikku infot, mida talikülviga alustades teada võiks: konteinerite valikust ja mullasegust kuni biodünaamilise aianduse mustriteni. Kindlasti ei jää ma sel aastal ainult talikülvi peale vaid kindluse mõttes kasvatan taimed ette ka köögipinnal, aga näen, et see on suurepärane võimalus alustada hooaega tugevate ning ilmastikuoludele vastupidavamate köögiviljataimebeebidega. On ju meie ilm kevadeti väga muutlik ning öökülmaoht püsib suvekuudeni.

Aga kunakäes on alles jaanuar ning salateid ja köögivilju on veel vara külvata, proovin kätt hoopis õunapuudega. Nimelt, nagu ma mainisin, soovime sel aastal alustada 1,5ha suuruse toidusalu rajamisega. Et aga päris iga viljapuud sinna puukoolist tuua ei tuleks, otsustasin suvel uurida targemate käest, milliseid võimalusi mul veel on. Lisaks käisin ka lühikesel toidusalu planeerimise ja rajamise koolitusel, kus kõigele muule ka pookimist õppisime.

Ja siis selgus, et mu isa on selles eriti osav. See olevat vanasti keskhariduse kohustuslik osa. Niiet tark taskust kohe võtta kui ise tulevikus sellega jänni jään. Aga õnneks on minu ümber minust targemaid puukooli juhtimises veelgi. Nii Ivari Kandima kui Sille Viljasoo on aastatepikkuse kogumusega ning just neilt näpunäiteid saingi kuidas ise endale kerge vaevaga (küll pikema ajaga) kasvatada viljapuid, mida vaid soovin.

Permakultuuri üks põhiprintsiipidest on kasutada neid ressursse, mis meil juba olemas on. Ning sellele tuginedes märkasingi Antonovka õunapuud, mis kannab igal aastal rikkalikult vilja. Küll aga selleks hetkeks kui mul piisavalt tarkust oli, et sellega midagi peale hakata, oli suurem osa õuntest juba puu alla ära mädanenud. Ega siis midagi, kummikindad kätte ja osa seemneid sealt sai ikka kätte ka. Need läksid muidugi kohe kasvuhoonesse.

Mõni aeg hiljem kuulsin aga emalt, et mu kallis isa oli endale talveks selle sama puu alti õunu varunud. Nii ma siis andsingi talle ülesandeks kõik seemned alles jätta. Et küll ma siis kevadel need mulda panen.

Nüüd aga Talikülvi raamatut lugedes sain aru, et saan taas kasutada sama printsiipi ja kohe praegu. Mul on seemned, mis vajavad talvist külmaperioodi aktiveerumiseks ja mul on talikülvi baasteadmised.Nii need pisikesed seemned eile mulda saidki ja kohe õue akna taha, et ma neid päris ära ei unustaks.

Nüüd aga jään ootama kevade saabumist järgmisteks külvikatsetusteks ning õunapuubeebide tärkamist!
Julgustan kõiki talikülviga katsetama ja mängima kasvõi ühe pisikese konteineri näol rõdule. Ja hiljem jaga kindlasti oma rõõme ja muresid!