Raja algus…

See on nüüd minu päris päris esimene blogipostitus siin kodulehel ja päris esimene postitus permakultuuri ja üldse taimekasvatuse teemal. Niiet saagu sellest kui sissejuhatus 🙂 Puhas toit ja selle ise kasvatamine on olnud väikesest peale loomulik osa minu elust. Ja juba aastaid on meil Kaspariga olnud ka ühine unistus elada inimestest eraldi.Nüüd on see unistus juba päris käega katsutav ja peagi peagi reaalseks igapäevaeluks saamas. Teadsin, et loodusega koos toimetamine on loomulik osa meie elurütmist, aga alles viimase kahe aasta jooksul olen järjest enam jõudnud arusaamisele, et see on osa ka minu kirest. Kui me oma talukoha kätte saime, siis muidugi alustasime me kiirelt maja korrastamist ja renoveerimisega seotud töödega. Valdav osa meie visioone ja plaane käsitlesid ikkagi küsimusi, et kus saab olema peenramaa, kus kasvatame kartulit, kuhu tuleb kasvuhoone ning kus ja mida kasvatame müügiks. Kaspar oli enda jaoks valinud mugulkultuurid – sibulad, küüslaugud. Minule meenus aga aastaid tagasi Austraalias vabatahtlikuna veedetud aeg suurlinna permakultuuriaias. Ja siit minu suurem süvenemine permakultuuri toimimisse alguse sai. Mida rohkem lugesin ja uurisin, seda enam sain aru, et just sellisel kujul soovin kasvatada oma toitu. Minu arusaamised ja ilumeel toidu kasvatamisest kui protsessist muutusid täielikult. Kui varem korralikult rohitud sirged vaod olid silmale ilusad vaadata ja nö „silm puhkas” siis nüüd vaatan hoopis kaastundega mulla tervise suhtes. Ja teist korda oma elu jooksul teadvustasin ma endale, et kõik, mis on harjumuspärane ja tavaline, ei tähenda parimat võimalikku toimetamise viisi. Ning täpselt nagu emaks saades hindasin ümber kõik oma laste kasvatamsega seotud programmid, olen ma tasapisi vabanemas ja ümber kirjutamas toidu kasvatamisega seotud tõekspidamised. Ning taas tunnen selles protsessis olles nii suurt tänulikkust, et ma sellesse uude teadlikkusesse liigun ning saan luua nii palju suuremat väärtust kui eales oleksin osanud arvata, et suudan.  

Taimekasvatus kui lapsekasvatus

Aga, et lõpuks jõudsingi siia kõike seda üles ja lahti kirjutama, on just tänu nädal tagasi toimunud esimesele õppepäevale tootmisaia loomise koolitusest. Sõitsin koolituselt koju nii suure tänu- ja rõõmutundega, mis kannab mind veel isegi ka nüüd nädal hiljem. Aga mis see toidu kasvatamine siis ära ei ole ja mis on siis ikkagi selles nii erilist? Minu jaoks on teinud selle eriliseks kogu see maagia, mis tegelikult taime kasvamise ja seeläbi ka elu arenguga kaasneb. Kui suurt rolli ja mõju me tegelikult oma valikutega tekitame. Nii nagu võlus mind Montessori lähenemise puhul nii ka nüüd sellel koolitusel läbi käinud põhimõte, et iga laps/taim vajab temale sobivat keskkonda. Kui midagi on korrast ära, tähendab, et keskkonnas on mingi vajadus täitmata. Selleks, et vajadus taas täita, tuleb korra kõrvale astuda, vaadelda, aru saada ja siis juba keskkonnas vajalik muutus teha, et veel paremini toetada lapse/taime arengut. Niiet kui lastega ma juba natukene nagu oskan siis taimede puhul olen ma teadlikuks aednikuks saamise päris raja alguses. Õppepäeva sisukirjelduse õigem pealkiri oleks siiski kaevamisvaba katteviljelusega tootmisaia rajamine. Ehk siis ei ole see päris permakultuuri põhimõtetel toimiv aed, küll aga siiani parim võimalik viis suuremas koguses toitu kasvatada ja samas looduslikku elurikkust just eelkõige mulla elustikus toetada. Ja lõppude lõpuks ei ole kõik alati must ja valge ning üks vale ja teine õige vaid on palju erinevaid viise ja varjundeid ning nende vahel saab siis valida just sellise valiku, mis vastab kõige paremini just minu vajadustele ja tõekspidamistele. Seega on kõik valikud toidu kasvatamisel ühel ja samal skaalal, kus ühes otsas on intensiivne suurtootjate põllumajandus ja teises otsas puutumata loodus oma keerukate protsessidega, kõik muu jääb aga kuskile keskele. Seega valigem just praegusel hetkel parim võimalik viis kuniks on uus hetk ja saadaval uued võimalikkused.  

Maagia meie ümber ja meie roll selles

Aga kus peitub ja mis on see maagia, mis mind just praegu kõige enam võlub ja lummab?! Meie koolitaja Stefan Gernert tuletas meile meelde 4 põhilist ökosüsteemi protsessi, mida ma kindlasti olen oma magistriõpingute jooksul Maaülikoolis õppinud, aga miskipärast ei tekitanud siis see minus nii suurt imetlust kui praegu. Kindlast on need protsessid kõigile tuttavad: veeringe, mineraalide ringe, kogukonna ringe ja energia ringe. Lihtsad eks?! Aga kui vaadata neid kõiki natuke lähemalt saame aru elu toimimise imelisusest. Võtame esimesena ette veeringe. Me kõik oleme juba koolis õppinud, et vesi langeb sademetena alla, imendub maasse, sealt liigub põhjavette, jõgedesse, edasi meredesse. Osa aurustub ja tekivad pilved ning ring hakkab otsast peale. Lihtsustatud kujul on see tõesti nii. Aga! Kui me no zoomime oma pilgu väiksemale pildile. Kui me vaatame sademevett meie paljal põllul või heinamaal. Kas me tabame erinevusi? Paduvihma ajal sajab mõlemale pinnale sama palju vett. Kui põld on parasjagu veel ka kuiv ja väikse kalde all, voolab vesi maapinnale langedes kalde suunas. Mis juhtub heinamaal? Taimestik ja juured ei lase veel nii kergelt käest minna ning hoiavad seda kinni nii palju kui neil parasjagu võimekust on. See võrdlus on heaks näiteks veeringe ebaefektiivsusele, mis ei ole kuidagi looduse poolt tekitatud vaid ikka meie tegevuse tagajärg. Rohitud ja puhtad vaovahed on ju ilusad! Teine veeringe oluline protsess on vee liikumine üles ehk aurustumine. Ka siin saame vaadata kahte sama keskkonda. Põllule tekkinud lombist aurustub vesi päikese käes kiirelt otse õhku (evaporatsioon). Heinamaal on suurem osa veest aga pinnasesse imbunud ning taimejuured ka osa endasse võtnud. Vesi saab siit keskkonnast välja läbi taime (transpiratsioon). Evaporatsiooni puhul on vesi taimele nö. kadunud ja taas on tegu ringe ebaefektiivsusega, mis tekitatud meie endi tegevuse kaudu. Kui muld kuivab ja vesi ei imendu enam, tähendab see ka veeringe lakkamist. Aafrikast suurema osa moodustavad kõrbed, aga kunagi ammu aega tagasi olid need ju just kõige viljakamad mullad. Kas võib äkki olla, et meie ebaefektiivsete võtetega toidu kasvatamisel oleme kahjustanud ökosüsteemi olulised protsessid ning ajapikku sai seal elu otsa. Ehk siis kas äkki on kõik kõrbed inimtekkelised ning meie valikutel täna on väga suur roll selle sama protsess jätkumisel maailmas. Vaatame natuke ka energiaringet. Füüsika tunnist on mulle alatiseks meelde jäänud lause, et energiat ei saa hävitada ega toota vaid seda saab muuta. Aga praktilisse ellu ei ole ma kuidagi osanud seda hästi üle tuua. Võrdleme taas kahte erinevat maapinda. Üks on üles küntud must muld, teine on roheline muru. On palav suveilm ning mis juhtub kummalgi pinnal? Must muld soojeneb. See on ju loogiline eks. Tume pind imabki palju päikeseenergiat ning soojeneb. Aga kas muruga olev pind ka soojeneb, sest ega ta ju väga palju heledam nüüd ka ei ole. Miskipärast on kuuma ilmaga paljajalu murul kõndimine alati pigem jahutav. Asi on tegelikult selles, et murulapil kasutavad taimed päikeselt tuleva energia fotosünteesiks ning toodavad sellest suhkurt (meie kehade jaoks kättesaadavat energiat), mustal mullal ei ole aga muud kui saadud energia lihtsalt lendub soojusena. Niiet võime öelda, et isegi läheb nagu raisku. Eriti veel tänasel päeval, kus energia hinnad järjest tõusevad, laseme me suuremal osal päikeselt tulevast energiast lihtsalt raisku minna ja lenduda. Kas äkki siin võib olla võti ka kliima soojenemise kohapealt? Kui suurem osa meie maapinnast on haritav maa ning selle energiasalvestusvõime on oluliselt väiksem kui näiteks mitmekesise rindega metsal, siis see lenduv energia soojuse näol on kindlasti väga oluline nupuke ka ilma soojemaks muutumusel. Ehk siis taas on häiritud energia ringe efektiivsus. Ja fotosüntees! Kui oluline see tegelikult ikkagi on! Ja me ei pea mitte midagi tegema, et see toimiks ja toimetaks! Selle protsessi efektiivsus ei nõua meilt mingit panust ega pingutust, samas on see üks olulisemaid protsesse üldse. Muidugi teame me, et fotosüntees tulemusel on meil hapnik. Aga see ei ole tegelikult ju ainuke saadus! Minul miskipärast on täiesti tähelepanuta jäänud see, et fotosünteesi tulemuseks on ka suhkur! Suhkur!Ja suhkur ongi ju meie energia! Taimede poolt toodetud suhkrut tarbivad küll ka kõik teised elusolendid alustades algloomadest mullas. Aga just see meeldetuletus kinnitab asjaolu, et toidukasvataja/farmer/talupidaja võiksid ja peaksid olema ennekõike mulla kaitsjad ja valvurid, sest just nende võimuses on pakkuda meile täisväärtuslikku toitu ning samal ajal kaitstes maagilisi protsesse ökosüsteemis. Ja just see saabki olema minu olulisemaid eesmärke, kuhu suunas soovin oma tegevuse ja teadlikkusega jõuda. Tegelikult oli minu kavatsus tänase postitusega tutvustada teile kaevamisvaba katteviljelusega tootmisaia põhimõtteid, aga see kord läks siis nii. Jääb teiseks korraks 🙂 PS! Kindlasti kirjutan ka ühe täiesti eraldi postituse mulla ja selle imepärase elu kohta. Sest muld on tegelikult üks täiega äge osa meie keskkonnast.